Ma tean, et inimestele meeldib lugeda negatiivseid asju ja draamat (hehe, mulle ka), aga täna pean räige pettumuse valmistama, sest mul on ainult häid asju rääkida. Ausalt öeldes tundub see lausa ULME, kui hästi mul läheb ja kuigi ma ei taha üldse uhkustada, siis enda üle rõõmu vast ikka tunda võib, eks? Ja ma julgen arvata, et kui sa siin juba lugemas oled, siis elad sina ka mulle kaasa ja ei võta seda üldse pahasti.…
Lõpuks ometi on esmaspäev! See tähendab ainult seda, et mu laenuhaldur tuleb puhkuselt tagasi ja ehk ma saan täna rohkem vastuseid oma laenusoovi kohta. Ma ärkasin täna kell kaheksa hommikul ja ma olen umbes sellest hetkest alates oma postkasti refreshinud nagu hull. Ja olenemata sellest, et ma endiselt ei tea, kas minust saab majaomanik (saab küll), siis tegelen ma hetkel ostueelse kontrolli tellimisega.…
Ma ei mäleta, kas me olime nüüd Itaalias, või oli see veidi varem, kui Märtenile helistas keegi Laseri saatest ja avaldasid soovi temast persoonilugu teha. Noh, umbes et tal uus raamat ilmumas ja et nad ei tee iga kord mingisuguseid “uurivaid” asju, vaid ala veedavad kellegagi koos päeva ja räägivad juttu jne. Et umbes Gameboy Tetrisega oli samalaadne episood kunagi tehtud ja kõik väga tore. …
Ma hommikul tahtsin blogida, aga jube kiire hakkas, seega mõtlesin seda õhtul teha. Jumal tänatud, et nii läks, sest hommikul oleksite ainult kuulnud seda, kui raske see raamatuga tegelemine olnud on ja kui keeruline kõikide nende asjade üle vastutamine ja tegelemine on. Kirjastuse all oli lihtne – kirjutasid valmis ja asi ants. Nüüd on nagu viimastel kriitilistel hetkedel üks katastroof teist taga ajanud ja ma ei saa tegelikult enne täna hilisõhtut kergendatult ohata, et okei, lõpuks ometi on see trükis.…
Kas te olete kunagi elus armastuskirju kirjutanud? Mulle praegu konkreetselt ühtegi meelde ei tule, aga suure tõenäosusega on seda elus ikka ette tulnud. Ma ju olen selline kirjaneitsikene meil siin. Aga kui tihti olete te sunnitud kirjutama armastuskirju võhivõõrastele inimestele? Sest ma olen viimasel ajal kirjutanud vähemalt viis ja ma tunnen ennast nagu mingi low key pervert.…
Ma pean üht ütlema – kõikidest nendest leelotajatest, kes aina kõrva ääres pinisevad, et “annan su raisa kohtusse” on Erik Orgu siiani ainukene olnud, kes ilma suurema plärinata türa pihku võttis (pun intented) ja päriselt kohtusse läks. Nii kõva vend, et isegi nõuet ei hakanud esitama. Kohe, sups, kohtusse!…
Kuna kõiki paistab väga see kodu valimise teema huvitavat, siis mõtlesin teile ka teada anda, kuidas meil sellel rindel läinud on. Vaatamas oleme käinud kahte kohta, mis mõlemad asukohalt teoreetiliselt okeid, kuid mõlemal on siiski olnud ka päris suured miinused. Esimeses olid toad jube väikesed, teine maja asus konkreetselt suure tee kõrval. Ei meeldiks see variant mulle ei laste, ega loomade pärast.…
Täna olen siin tegemas midagi, mida ma kunagi ei arvanud, et teen- kirjutan Malluka blogisse järjekordse, ei tea mitmenda, inimesena oma kogemusest ’’Eesti kuulsaima meelelahutajaga’’. Aga mis seal ikka, elu on üllatusi täis. B veel ise ütles mulle, kui mind veenis koos podcasti tegema, et juhul, kui ta mind üle peaks laskma, nagu teisi, siis saan vähemalt siia kirjutama tulla. Mis mul siis muud üle jääb?…
Vaatasin täna Andrei ja Robini reacti BSH saate kolmandale epikale ja mulle koitis hea võrdlus. Mäletate, kunagi olid meedias need ärikaksikud Tiit ja Teet? Minu isiklikul hinnangul meenutavad nad mulle veidikene BSH’d ja tema uut ärinaisest inspiratsiooniallikat, Krislinit. Ma ütlen ainult, MINU HINNANGUL! Mida mina ikka niiväga tean 😉…
Lugesin eile kadedusega Liivi postitust, kus ta räägib nende majaostust. Nagu ma ennegi rääkinud olen, siis kui muud asjad mind eriti kadedaks ei tee, siis kellegi majaost teeb natukene alati. Selles suhtes, et loomulikult on mul tema üle nii hea meel, aga paraku meenutab see mulle koheselt, et mina tahaks ju kaaaa! Sarnaselt teevad mind kadedaks inimesed, kes oma elu jooksul koolitantsule said, kellel on loomulikult ilusad paksud juuksed, kes laulda oskavad ja kes rütmi peavad. Ma ei oska nendest…
Me käisime Kristinaga kolmapäeval Soomes. Ma olen reaalselt elus paar üksikut korda Helsinkisse sattunud, aga Kristina ütles lambist, et Helsinkis on mingi hea mereanniresto ja kuna see just väga pikk reis pole, siis läksimegi suht lampi oma daytripile. Laev oli paksult täis neid, kes Coldplayle läksid, me olime aint sööma peal väljas, nagu alati.…
Nagu te ilmselt teate, siis mul on kolm last. Ehk siis olen ma ka kolm korda elus rase olnud ja uskuge mind, ma tean väga hästi, millest ma räägin. Ma ei mäleta, kas ma ootasin Lendet või Martat, aga mingi hetk jooksis telekas mingi jube armas reklaam koeraga ja raseduse viimased kuud iga jumala kord kui ma seda reklaami nägin, või sellele isegi mõtlesin, kukkusin ma nutta röökima.…
Sellest peale, kui Lust mu nõude suuruse avalikustas, on kommentaariumid segi pööranud. Mitte, et ma neid ise loeks (mul enda vaimne tervis kallis), aga päris paljud on mulle screene saatnud, kuidas inimesed minu peale hüsteerias on. Ma saan aru, Lustil on omad fännid ja eks see ole arusaadav, et kui ta ennast õrna ja haavatava äsja emakssaanud naisena esitleb, siis ei hakka osad isegi teemasse süvenema, vaid tormavad kohe kaitsesse. Ja minu poolest las kaitsevad. Paar hullu on mulle lausa…
Istun mina rahulikult diivanil ja vaatan “Too hot to handle” uut hooaega, kui heliseb fonolukk. Meil on lastel komme joosta terrassiuksest välja ja siis ringiga teiselt poolt maja järjepidevalt kella lasta, kuni keegi nad sisse laseb, selle asemel, et tagasi terrassiukseni kõndida. Seega me napilt poleks ust lahtigi teinud, sest me kogu aeg targutame neile, et palun tulge AVATUD uksest, mitte ärge kräunutage uksekella. Täna aga Märten tegi rahus hommikusööki ja kuna ta juba köögis oli, vastas ta nalja pärast…
Ma olen siin vaikselt nagu need dementsed vanainimesed, kes kogu aeg ühte juttu ajab, aga märgiline päev saabus! Mu raamat sai valmis! Okei, tegelikult sai ta valmis juba eile, aga kuna mul oli kirjutamisest üledoos, siis ma ei viitsinud blogisse juubeldama tulla. Ja kui 100% aus olla, siis ega ta nüüd muidugi ÜLENI valmis pole, sest nüüd rändab ta toimetaja kätte, aga minupoolne osa on tehtud!…
Ma nägin alles hiljaaegu mingit videot, kus rääkis sellest, et ATH’ga inimestel puudub edutunnetus. Noh, see mõnus pauk dopamiiini, mida inimesed väidetavalt saavad, kui nad mingi tegevuse lõpetavad. Noh, tavalised inimesed pidid seda dopamiinikest saama isegi siis, kui nad nõud ära pesevad, või koristavad ära sassi läinud riidekapi. Rääkima sellest, kui nad saavutavad midagi suuremat. Noh, saavad lõpuks selle töökoha, mida nad tahtnud on. Või koguvad selle summa raha, mida nad plaanisid. Ostavad oma kodu. Kirjutavad raamatu. Ma nii tahaks…
Saate aru, ma olen oma raamatu kirjutamisega nüüd nii kaugel, et mul on ainult lõpp puudu. Sellest tingituna ka see, et ma siia eriti kirjutama jõudnud pole. Tuuli ütles mu raamatut lugedes, et ta loeks nagu kümned ja kümneid blogipostitusi järjest ja eks ma kirjutan seda ka umbes samamoodi – nagu blogipostitusi 😀 Seega ma elan siin juba jupp aega minevikus ja üritan muudkui meenutada, et mis siis ikka täpselt juhtus.…
Eile juba linnukesed siristasid mulle, et enne tuleb mulle Lusti nõue ja siis BSH oma. Mina olla BSH magustoit või nii, ullallaaa. Kuigi ma eelistaks, et BSH mind nosima EI hakkaks, sest see kõlab kuidagi maru seksuaalselt, siis nagu öeldakse – kus on, sinna tuleb juurde. Seega kuna Lusti nõue just saabus, küllap tuleb ka BSH oma. Aga nagu ma olen öelnud, vaba maa ja kätt ette panna ei saa.…
Mul on alati olnud selline iseloom, et ma vihkan kui keegi mind haletseb. Seega olengi ma isegi enda elu nadimaid olukordi proovinud kuidagi läbi huumoriprisma serveerida, justkui näitamaks, et ah, on küll veits sitt, aga tegelkult pole hullu miskit. Isegi, kui oli… päris hull. Mulle meeldib see osa minust, kus ma võtan maailmaraskusi lendleva kergusega, rehman apsudele käega ja elan rahumeeli edasi. Enamuse ajast ma olengi õnneks selline inimene, sest elu on mulle näidanud, et kõik rasked hetked on ainult…
Kuna Märten on endiselt Riias ja minul oli terve päev aega maha molutada, siis endalegi ootamatult hakkasin ma hoopis raamatut edasi kirjutama. Hindrekus sai seda nii palju tehtud, et mul tekkis lõpuks täielik error pähe. Reaalselt lihtsalt ei tahtnud enam neid aegu läbi elada, seega lõin läpakakaane kinni ja ei avanud seda kuni tänaseni. Okei, ma valetan, sest ma arvutit muidugi vahepeal ikka kasutama juhtusin, aga raamatut kirjutada vahepeal ei tahtnud.…
Ma vaatasin oma eilseid storysid ja ausalt siiani naeran. Mul on tõesti mingi huvitav komme leida endale väga saikarid “vaenlased”. Mul on vist mingi trauma, et ma tunnetan nartsissistid kaugelt ära ja ma kohe hea meelega tahan neid paika panna. Ega ma niisama hulle torkida ei viitsi, aga kui nad mu sõbrannade kallale lähevad, siis ei pelga jah suud lahti teha.…
Ma ei usu, et ma siin elus just maru palju asju hästi teen, kuid see “las siis olla pealegi nii” suhtumine on mul alati olnud. Ei saa öelda, et see mulle alati kasu toonud on, sest tänu sellele olin ma 2.5 aastat kohutavas suhtes, aga no üldiselt on see vist asi, mida me kõik oma elus rakendama peaksime.…
Nagu ma instas kurtsin, siis raamatu kirjutamine on jube ebameeldiv. Lausa vastik on enda sisse kaevuda ja meenutada ja läbi elada kõiki neid olukordi, mis minevikus juhtunud on. Mul tekkis ausalt tunne, et mul tuleb mingi insult peale – süda hakkas taguma, käed muutusid külmaks ja sisse tuli ärevus. Te peate aru saama, KUI vastik tunne mul sees oli, et tähelepanu kõrvalejuhtimiseks hakkasin BSH saate uut episoodi vaadama. Eks teise inimese cringe on ikka parem kui enda cringe, nagu jeerum…